D-vitamiin
| Vitamiin D (kaltsiferool) | |
| Üldandmed | |
|---|---|
| Keemiline valem | C27H44O |
| Molaarmass | ligikaudu 384,65 g/mol |
| Vitamiini omadused | |
| Lahustuvus | Rasvlahustuv |
| Soovitav päevakogus (täiskasvanud (mees)) | 5 µg/päevas |
| (täiskasvanud (naine)) | 5 µg/päevas |
| maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (mees)) | ? µg/päevas |
| maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (naine)) | ? µg/päevas |
| Toimet parandavad | |
| Toimet halvendavad ja vajadust suurendavad | |
| |
| Defitsiidi sümptomid | |
| |
| Üledoosi sümptomid | |
| |
| Parimad allikad | |
| |
Vitamiini D omab suurt tähtsust mineraalainevahetuses, eriti kaltsiumi ja fosfori salvestamisel kehasse. Vitamiin D puudusel ei toimu kaltsiumi ja fosfori omastamine normaalselt, mille tagajärjeks on korratu luustiku arenemine, luustumisprotsess ei ole täielik, mistõttu luud jäävad pehmeks, kõverduvad, eriti jäsemete toruluud, mis kannavad keha raskust. Samuti reguleerib vererõhku, tugevdab närvisüsteemi.
Teada on vähemalt kümme vitamiini D erinevat vormi, kuigi looduses neid kõiki ühendeid ei esine. Tuntumad on kaks vitameeri: D2- (ergokaltsiferool), D3- (kolekaltsiferool). Organismis toimivad nende hüdroksüanaloogid (1,25-hüdroksükaltsiferoolid), mille esmane ülesanne on tagada normaalsed luukoe mineraliseerumisprotsessid: kaltsiumi ja fosfori, imendumine peensooles, salvestumine luudesse ning defitsiidi korral nende elementide kättesaamine luukoest. Seega vitamiin D tugevdab luid ja hambaid.
Rahhiit ja osteomalaatsia ei ole spetsiifilised vitamiini D puudushaigused; need võivad olla põhjustatud ka kaltsiumi ja fosfori vaegusest või nende elementide ebaõigest suhtest toidus.
Vitamiini D omastamine võib väheneda rasva ainevahetuse häirete korral.
Suurenenud vajadus diabeedi, artriidi, allergia, psoriaasi ja alkoholismi puhul.
