Magneesium

Magneesium on sportlasele kõige vajalikum mineraalaine. Magneesiumi oleme esikoha vääriliseks tunnistanud seetõttu, et tema abiga on võimalik suurendada jõunäitajaid. Magneesiumi toime hõlmab nii energiatootmist kui ka valgusünteesi. Uuritud on erinevate spordialade tegijaid ja on jõutud järeldusele, et higistamisel kaotab keha suurel hulgal magneesiumi, ja kulturisti menüü ei sisalda piiasvalt maneesiumirikkaid toitaineid (pähklid, kaunviljad jne.), et taastada organismi magneesiumivarud. Brilla ja Haley Bellingham's'is asuvast Western Washingtoni ülikoolist avaldasid hiljuti uurimuse tulemused, mille käigus manustati grupile tõstjatele magneesiumit ja nende sportlaste jalalihaste jõud suurenes kiiremini, kui magneesiumi mittekasutavate oma. Seetõttu on magneesium toidulisandina populaarne paljude kulturistide ja jõutõstjate hulgas, samuti hindavad magneesiumi potentsiaali kõrgelt ka sportlasi nõustavad toiduspetsialistid. [1]

Viimastel aastatel räägitakse palju magneesiumi tähtsusest meie igapäevasel toitumisel ja eriti regulaarsel spordiga tegelmisel. Erinevate maade uuringutes on tuvastatud, et organismi magneesiumi sisaldus on väga sageli alla vajaliku normi. Samas on magneesium üks organismi tähtsamaid aineid, mis osaleb enam kui 350 erineva fermendi töös. Kui vere magneesiumi sisaldus langeb alla 0,45 mmol/l, võib tekkida nii südame - vereringe, närvisüsteemi kui hingamiselundite haigusi. Regulaarselt spordiga tegelejate jaoks on oluline teada, et magneesiumil on tähtis osa ka organismi energiaga varustamisel ja seetõttu suurenenud magneesiumi vajadus võrreldes mittesportlasega. Intensiivse treeninguga kaasnev tugev higistamine suurendab organismi magneesiumi kaotust veelgi. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et erilist tähelepanu peavad oma magneesiumivarudele pöörama vastupidavusalade sportlased. Sageli tuleks väsimuse või tulemuste langemise puhul mõelda ka võimalikule magneesiumi vaegusele organismis ja vastav biokeemiline vereanalüüs teha. Tüüpiliseks magneesiumi vaeguse tunnuseks on säärelihaste krambid, kuid esmaseks signaaliks sageli ootamatu säärelihaste tõmblemine ( lihasvärin ), võib esineda ka teiste lihaste puhul. Hiljem võivad tüüpiliste vaegusnähtudena lisanduda apaatia, närviärritusnähud, südamerütmi häirumine jm. Kuid sportlastel võib madal magneesiumi sisaldus esineda ka ilma tüüpiliste sümptomiteta, kiiret väsimust ja sportlike tulemuste langust madala magneesiumi sisaldusega seostada aga ei osata. Lahendusena nähakse sageli vajadust treeningkoormust veelgi tõsta. Erilist tähelepanu tuleb oma magneesiumivarudele pöörata kehakaalu langetamise puhul, olgu tegemist kas tervisesportlase või vastava spordialaga ( kulturism, maadlus, poks ). Soovitud kehakaalust on kasu vähe, kui sellega kaasnev magneeiumivaegus oluliselt kehalist töövõimet pärsib ja tervise ohtu seab. Kuna organism suudab vaid 25 g magneesiumi ladestada, on näiteks stressisituatsioonides vaegusoht väga suur. Lahenduseks on oma toitumisharjumuste muutmine, magneesiumi rikkad on nt. roheline juurvili ja salatid, täisteratooted, õunad, banaanid, sojaoad, pähklid, piim. Mineraalvesi peaks kindlasti sisaldama vähemalt 100 mg/l magneesiumi. Kuid osa aineid pärsivad magneesiumi omastamist - kiudaineterikas toit, kaltsium, fosfaadid, palju rasva, valku ja alkoholi, vitamiinide B1 ja B6 vaegus. Organismi magneesiumivajadus on erinevatel allikatel 300-400mg , kuid regulaarselt spordiga tegelemisel räägitaks viimasel ajal ligi kaks korda suurematest normidest. Lisaks toidule aitavad organismi magneesiumi sisaldust suurendada vastavad preparaadid, millest ei soovita oma aeglase imendumise tõttu magneesiumkarbonaadi preparaate. Magneesiumi soovitatakse spordiga tegelejatel kasutada koos B6 vitamiiniga. Vastava vajaduse ja doosi saate teada aga oma spordiarstilt või perearstilt peale vereproovi tegemist. Kui teil on madal magneesiumi sisaldus avastatud, kontrollige seda regulaarselt. [[2]]

Rasvapõletuseks on vaja tagada mineraalainete vajalik tase. Enamikel inimestel on krooniline magneesiumipuudus.[3]