Kulturism
Võistluste kulg
Elimineerimis-raund toimub ainult juhul, kui on üle 15 võistleja. Eesmärgiks on selgitada (aga mitte järjestada) need 15, kes jätkavad võistlust. Võistlejad sooritavad viie kaupa gruppides neli kohustuslikku poosi. Kohtunikud märgivad ristiga need, kes jätkavad (või need, kes ei jätka, see sõltub võistlejate arvust).
Raund 1 (võrdlused kohustuslikes poosides) Võistlejad sooritavad viie kaupa gruppides neli kohustuslikku poosi. See on kohtunikele tutvumiseks ega lähe hindamisele. Seejärel saavad kõik kohtunikud kutsuda kõrvutamistele võistlejaid, keda nad tahavad näha (aga mitte üle viie võistleja korraga). Kõrvutamistel sooritatakse kõik seitse kohustuslikku poosi (naistel viis poosi). Esimese raundi tulemusena selgub paremusjärjestus 1.–15. kohani. Kohad 7.–15. on lõplikud ja nendele sportlastele on võistlus lõppenud. Kuus parimat jätkavad fi naalis (tavaliselt järgmisel päeval) omavahelise paremuse selgitamist nullist, st 1. raundi kohapunktid arvesse ei lähe.
Raund 2 (individuaalsed vabakavad) Finalistid sooritavad (numbrite järjekorras) muusika saatel oma vabakavad, pikkusega 60 sekundit. Vabakavad võivad sisaldada erinevaid poose võistleja valikul ja liikumisi-üleminekuid, aga kavas peavad olema ka kohustuslikud poosid. Kohtunikud hindavad võistleja keha tema esitatud kavas, mitte ainult kava esitamist (tehnikat), nagu sageli arvatakse, ja reastavad võistlejad, võttes arvesse nii keha kui ka esituse.
Raund 3 (kohustuslikud poosid ja posedown) Kõik viis fi nalisti sooritavad korraga kohustuslikud poosid (mõned korrad, vahetades laval kohti, et luua kõigile võrdsed võimalused), kuid kohtunike väljakutseid ei ole. Kohustuslike pooside põhjal reastavad kohtunikud võistlejad paremusjärjestusse. Järgneb posedown (tavaliselt 60 sekundit), mille jooksul võistlejad saavad esitada poose vabal valikul, aga seda ei hinnata.
Seega selgub paremusjärjestus 1.–6. kohani 2. ja 3. raundi kohapunktide summeerimisel. Suurendamaks kohustuslike pooside osakaalu, korrutatakse 3. raundi kohapunktid kahega. Kui summa on võrdne, otsustab parem koht raundis 3.
Võistlusmäärustesse tehakse ikka aeg-ajalt muutusi, harva on need põhimõttelised, enamasti detaile puudutavad. (Ka ülalkirjeldatud viisil on paremust selgitatud alles aastast 2007.) Ka on professionaalide võistlusmäärused ernevad, kuid neid ei hakka siinkohal tutvustama.
Olgu ajaloo huvides märgitud, et esialgu (1959–1969) selgus amatööride maailmameister ühes kategoorias (õieti “kategooriat” ei olnudki), siis (1970–1975) jagati võistlejad kolme pikkuseklassi ja alates aastast 1976 võeti kasutusele kehakaalukategooriad (kuni 75, kuni 90, üle 90). Edaspidi on kaalukategooriate piire muudetud ja nende arvu on suurendatud praeguseks juba kaheksani. (Aasias on lubatud koguni üheksa kaalukategooriat).
Naiste kulturism
Naiste võistlusi hakati korraldama 1970. aastate teisel poolel ja aastal 1979 jõuti juba esimeste amatööride maailmameistrivõistlusteni. Samal ajal käivitati ka professionaalide võistlused, näiteks Ms.Olympia aastal 1980. Amatööridel oli esialgu kolm kehakaalukategooriat (kuni 52, kuni 57, üle 57). Aastast 2007 jäi seoses naiste kulturismi populaarsuse languse ja võistlejate arvu vähenemisega järele kaks (kuni 55 ja üle 55). Kohustuslikke poose on viis, ülejäänus on naiste võistlusmäärused analoogilised meeste reeglitega.
Naiste kulturismi areng oli esialgu väga kiire, seda nii harrastajate-võistlejate arvu, geograafilise kandepinna, aga eriti sportliku taseme poolest. Naiskulturistide lihasmass ja reljeefsus jõudsid tasemele, kus üldaktsepteeritava ilumõistega polnud enam eriti tegemist. Tipud kaotasid “sideme rahvaga”, nende osa eeskujuna muutus küsitavaks ja, mis edasist arengut silmas pidades ehk olulisim, nad ei leidnud enam väljundit ärimaailmas. (Vähe on kaupu, mida “kollidega” reklaamida!)
Nii viis asjade loomulik käik selleni, et just naiste kulturismist sai alguse teiste võistlusalade eraldumine. Need on alad, kus liigne lihaste suurus ja reljeefsus on miinuseks. Muide, ka naiste kulturismis üritatakse iga hinna eest tagasi pöörduda naiselikuma väljanägemise poole: kohtunikele on antud vastavad hindamisjuhised ja võistlejatele korraldus “vähendada lihasmassi 20% võrra”. Paraku suurendab selline kriteeriumide muutmine ja ebaselgus hindamise subjektiivsust veelgi, aga eks sellega tuleb nii võistlejail kui ka publikul arveatada ja leppida…
