D-vitamiin

Vitamiin D (kaltsiferool)
Üldandmed
Keemiline valem	C27H44O
Molaarmass	ligikaudu 384,65 g/mol
Vitamiini omadused
Lahustuvus	Rasvlahustuv
Soovitav päevakogus (täiskasvanud (mees))	5 µg/päevas
(täiskasvanud (naine))	5 µg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (mees))	? µg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (naine))	? µg/päevas
Toimet parandavad
A-vitamiin, C-vitamiin, kaltsium, fosfor
Toimet halvendavad ja vajadust suurendavad
taimetoitlus mineraalõlid ravimid
Defitsiidi sümptomid
rahhiit osteoporoos ehk luude hõrenemine kaltsiumi ja fosfori ebapiisav omastamine toidust
Üledoosi sümptomid
kaltsiumi kuhjumine pehmetesse kudedesse neerude talitluse häirumine
Parimad allikad
päikesevalgus kalad (eriti heeringas, tursk, lest, lõhe) kala- ja kanamaks, vitaminiseeritud piimatoodetest munakollane, või, pärm

Vitamiini D omab suurt tähtsust mineraalainevahetuses, eriti kaltsiumi ja fosfori salvestamisel kehasse. Vitamiin D puudusel ei toimu kaltsiumi ja fosfori omastamine normaalselt, mille tagajärjeks on korratu luustiku arenemine, luustumisprotsess ei ole täielik, mistõttu luud jäävad pehmeks, kõverduvad, eriti jäsemete toruluud, mis kannavad keha raskust.

Teada on vähemalt kümme vitamiini D erinevat vormi, kuigi looduses neid kõiki ühendeid ei esine. Tuntumad on kaks vitameeri: D2- (ergokaltsiferool), D3- (kolekaltsiferool). Organismis toimivad nende hüdroksüanaloogid (1,25-hüdroksükaltsiferoolid), mille esmane ülesanne on tagada normaalsed luukoe mineraliseerumisprotsessid: kaltsiumi ja fosfori, imendumine peensooles, salvestumine luudesse ning defitsiidi korral nende elementide kättesaamine luukoest. Seega vitamiin D tugevdab luid ja hambaid.

Rahhiit ja osteomalaatsia ei ole spetsiifilised vitamiini D puudushaigused; need võivad olla põhjustatud ka kaltsiumi ja fosfori vaegusest või nende elementide ebaõigest suhtest toidus.

Vitamiini D omastamine võib väheneda rasva ainevahetuse häirete korral.

Vaata ka

• Kaltsiferoolid