Indrek Otsus

Allikas: Fitness.ee Wiki
Indrek Otsus

Indrek Otsus (sündinud 14. augustil 1955) on Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu peasekretär, fitnessist Liisa Otsuse isa.


Elulugu

Kulturismi harrastas Indrek Otsus juba sügaval "nõukogude ajal". Ala oli siis tohutult populaarne ning võistluste tase tugev. Selle aja kulturistidest oli Indrek üks esimesi, kes küll sotsmaadesse, kuid siiski rahvusvahelistele võistlustele pääses. 1979-1981 võistles ta hulgal rahvusvahelistel võistlustel Tšehhis ja Ungaris, kus paaril korral osalesid ka tolleaegsed tšehhidest Euroopa meistrid. Nendel jõuproovidelt kukkus enamasti esikohti, teised - kolmandad kohad olnud tema sõnul juba ebaõnnestumised.

Kuna aga kaugemale "raudse eesriide" taha Nõukogude Liidu atleetidel asja ei olnud, lõpetas Indrek 1983. aastal aktiivse võistlemise motivatsiooni puudumise tõttu. Liidus oli lagi saavutatud, samuti ka Eestis, lisaks üritati ka kultrismi kui "läänelikku igandit" ka ära keelata.

Jalgrattasõiduga tegi Indrek algust umbes samal ajal. 1979. aastal hankis endale esimese "võiduka" ning jalgrattasõit olevat olnud alguses lihtsalt osa kulturismi treeningprogrammist. Hiljem 1983. aastal, kui profispordile vahe sisse jäi, üritas ta teiste pealekäimisel ka võistelda.

Esimestel ETKVL-i Ehitusvalitsuse võistlustel olnud ta alati keskmiste hulgas, kuid raudne tahtejõud ja visa treening viisid sihile. 1985. aastal ei leidunud samadel võistlustel enam Indrekule vastaseid. Sel ajal algas ka praeguseni vältav rattarallide buum ja Indrek Otsus on üks nendest, kes on võtnud osa kõigist Tallinna Rattarallidest.

Eraldistarti ehk temposõitu tõsisemalt võtma õhutanud teda hoopis triatleet ja eraldistardispets, nüüdseks manalateele lahkunud Jaan Pehk. Trennikaaslastena sobinud nad ratturite sõnul Indrekuga hästi. Mõlemad olla oma ala andunud fanaatikud ning ka üksjagu "segased". Ei olnud mingi ime, kui kaks sõpra ennast paduvihmas ja tuules 150-kilomeetrisele ringile minema asutasid, sel ajal kui konkurendid rattaid putitasid või vihma raugemist ootasid.

1988. aasta sügisel sattus Indrek vaatama Leedu meistrivõistlusi kulturismis. Oma imestuseks nägi ta seal võistlemas (ja kõrgeid kohti noppimas!) omaaegseid "vana kooli" võistluskaaslasi. "Aga miks ma ei võiks proovida?" tagus kogu aeg peas ühtesoodu. Paar päeva pingsat mõttetööd ja siis sai kulturismikurat oma tahtmise. Järgmisel päeval maadles Indrek juba jõusaalis masinate kallal. Eesmärk oli seda suurem, kui tehti teatavaks, et Nõukogude Liidu koondis osalevat nüüdsest ka MM võistlustel. Kuid selleks tuli võita NSVL Meistritiitel, mis ei olnud sugugi kerge.

Täpselt nagu ka teistel aladel võis eestlase Liidu koondisesse aidata vaid kaalukaim meistritiitel. Teised-kolmandad kohad sel puhul ei lugenud. Lugedes endiste rattameeste memuaare Liidu koondise aegadelt, öeldud juhtkonna poolt põhjenduseks pea-aegu alati: "Aga mis siis juhtub, kui sa Olümpiamängudel samuti nii nõrk oled, et esimeseks ei tule?". Enamikes NSVL koondistes kehtis reegel "Nõukogude sportlane peab alati vormis olema". Meenutada tasub siinkohal Riho Suuna lugusid kevadistest treeninglaagritest, kus hoolimata ilmast tuli sõita päevas kuni kakkssada kilomeetrit. See ei huvitanud kedagi, kas sadas vihma või lumelörtsi. Õnnetuseks valitses ka spordis sel ajal plaanimajandus!

Neli aastat üritas Indrek Otsus ka kogu hingest seda võita, kuid nagu kiuste tuli igalt võistluselt, olgu ta siis NL karika- või meistrivõistlused "vaid" hõbedasi ja pronksiseid autasusid. Bürokraatide armee jäi aga kõigutamatuks, koondisse pääsemiseks tulnuks võita kõik võistlused.

1991. aastal õnnestus Otsusel võita ILBB liiga meistrivõistlused Itaalias. 1992 osales Eesti aga iseseisva võistkonnana EM võistlustel. Kaasa tegid Peale Indreku veel Ain Paavo, Jevgeni Selnihhin ja Aleksander Jemeljanenkoff. Ostravas toimunud jõuproovil oli ta sel korral eesti meestest parim ja jõudis viieteistkümne hulka. See jäi ka viimaseks võistluseks, kuid jonnaka ja rahutu hingega sportlasena otsustas Indrek rattasporti tõsisemalt suhtuma hakata.

Suur oli jälle rattameeste imestus,kui "hull habemik" jälle ratta konksu otsast maha tõstis ja usinasti Keila Klooga ringil kilomeetreid mõõtma hakkas. Sedakorda oli tarbetust "uhamisest" asi kaugel. Eesmärgiks võeti Eesti meistrivõistlused eraldistardist ja esikümnesse jõudmine. Sõbrad-tuttavad näidanud küll näpuga meelekohale, kuid mis Indrekul sellest! Teised ratturid ju ka lihast ja verest inimesed, miks ma ei võiks. Kui arvestada asjaoluga, et sellel ajal oli rattasõit ja eraldistart populaarsed ning kõik "ässad" kaasa arvatud Aus ja Kirsipuu täiesti löögivalmis, oli kõrvaltvaatajatel täielik õigus kahelda ettevõtmise tõenäosuses.

1993. aasta Eesti meistrivõistlused lõpetas Indrek kaheteistkümnendana. Ise peab spordimees katset ebaõnnestunuks. Koht oli enam kui aus, kui arvestada veel faktiga, et kohusetundliku ratturina proovinud Otsus veel eelmisel päeval "kuidas 50km eraldit välja tuleb". Proovinud kohe mitu korda. Reeglina sõidetakse õige valmistumise korral enne nii rasket võistlust vaid kergelt ja proovitakse tempotunnetust - hoidmist, aga Otsus uhanud need päevad nii palju kui "torust tuli"!! Loomulikult ei saanud peale seda olla juttu mingist puhanud ja ärksast ratturist.

Sellest võistlusest ammutas Indrek loomulikult kamaluga kogemusi ning 1994. aastal jõudis ta lõpuks oma eesmärgini ning tuiskas Eesti meistrivõistlustel üle finišijoone seitsmendana. Peale seda ei suhtutud temasse enam kui mingisse tundmatusse selli. Ratturid respekteerisid ja austasid Indrek Otsust kui võrdväärset ja konkurenti, mida juhtub selle ala inimeste seas lihtsalt üliharva.

Eks see asi tekitanud noorratturites ka väheke vimma. Iga vingumise ja vastuajamise peale kostsid treenerid peaaegu alati "aga kuidas siis Otsus jõuab" või "vaadake mis rattapanniga see Otsus sõidab ja teist kiiremini". Vahetevahel tekkis siis tunne, et tõmba või üle küüru selle tülikal vanamehel!

Hoopis hulluks läks asi 1995. aastal. Eesti meistrivõistluste tase oli tugev, sest kohal olid kõik välisklubides sõitvad ratturid. Eraldistardis küündisid keskmised kiirused juba 44,5 km/h kanti. Ilm oli raskete killast, tuult parasjagu. Indreku tippvorm oli ajastatud perfektselt. Teda kardeti kui potensiaalset konkurenti, kuid pjedestaalikohta ei julgenud keegi välja pakkuda. Oleksite pidanud ainult nägema teenekate jalgrattatreenerite nägusid, kui poole distantsi pöördepunktist teatati: "Hetkel on liider Indrek Otsus kümnesekundilise edumaaga Janek Ermeli ees". Seekord pääses ratturite seltskond siiski suuremast häbist. Lõpus kaotas Otsus napilt Ermelile, keda on peetud üheks Eesti kõigi aegade andekamaks noorratturiks. Kes teab mis oleks Janekist saanud kui mitte treeningul juhtunud autoõnnetuses hukkunud ei oleks...

Sellest alates ei siunanud treenerid enam oma hoolealuseid, kui nad eraldistardis "atleedi käest tappa said". Indrek Otsusest oli saanud arvestatav eraldistardispets ja konkurent.

1997. aastal sõitis Indrek ennast pronksile ja 1999. aastal 16 kohale. Saavutused on märkimisväärsed, sest vanuse poolest võinuks Otsus enamikule temaga konkureerivast ratturitekambast isaks olla.

Indrek treeningumahud olid tol ajal 22 000km ja 1000 treeningtundi aastas. Selliste kolossaalsete numbriteni jõuavad juba keskmised profiratturid. Hullumeelne on arvudejada juba selle polest, et kõik kilomeetrid on sõidetud Eestis, mitte Lõuna Hispaanias! Arvestades meie ilmastikutingimusi, on need päris kenakesed.Samuti on Indrek eraldistardi ja treki tempoalade teemadel rohkem "kodus" kui nii mõndeki jalgrattatreenerid. Ei teagi vast ühtegi inimest, kes meil nii põhjalikke teadmisi omaks. Internet on käeulatuses, miks mitte..


Treeneritöö

Omab Kulturismi ja Fitnessi treeneri V astme kutsetunnistust.


Kohtunikutöö

Eesti kulturismi- ja fitnessivõistluste peakohtunik.

IFBB rahvusvahelise kategooria kohtunik.

Saavutused

G. Tenno memoriaali juunioride võitja 1976 ja 1977 ning absoluutne võitja 1985.

Rahvusvaheliste võistluste võitja Budapestis (1979), kus tuli -175 cm pikkusklassis võitjaks ning Nitras (1980) ja Zvolenis (1981) (mõlemad linnad tollal Tšehhoslovakkias ja praegu Slovakkias), kus tuli mõlemal korral absoluutvõitjaks.

Kulturismis

Publikatsioonid


Välislingid